See lugu toimus mõned aastad tagasi, kui joogapraktikat tuli saama varastes 50-dates aastates naine, ärev, sotsiaalsete gruppide poolt manipulieeritud aga värskelt puudutanud tärganud küpse ea armastuse soojust. Ta ei soovinud seda suhet ja tunnet kaotada. Ta tegi joogapraktikat, ühte aasanat - ​uttānāsana´t

LUGU: Kord üks kaunis naine märkas, et rõõm tema elust on asendunud millegi kohutavaga. See kohutas keskpäeval ja pani tegema arusaamatuid tegusid, see kohutas videvikus laskmata kinkida mehele ja pojale hellust, see kohutas öösel lubamata andunda ja ka hommikukirkuses lubamata sirutust tunda värskuses. Kõik tegemised selle naise elus võtsid määrdunud väljanägemise ning kõik suhestumised koolutusid lõimede äärmusliku pinguldatuseni. See kõik kohutas väga seda naist. Ta märkas, et „süü“ on tema enese  pärisnimeks saanud. „Kas tõesti saab nii olla, et mina olen „süü“?“- küsis see naine. „ma ju olin midagi muud“. Ta otsustas midagi teha, sest see nimi,  “süü”, oli võõristav ja vale.
Iga päeva kõrghetkel, valguse suurimal ulatusel,  sirutas ta ennast ning kummardus puudutama jalgu. Taas sirutudes lubas ta endale tulla meelde esimese asja ning otsustas selle kohta - samastun sellega või vastandun, meeldib - ei meeldi, ärritab - paneb haarama... Ta vaatas meeldetulnut, astus vaimus kolm sammu eemale ja kolme kõva käteplaksuga pihustas kildudeks selle, mis iganes meelele oli kerkinud, mis iganes olemisest see jutustas. 
Aeg libises - inimesed hakkasid märkama sirutust selle naise olemises. Kaunis naine otsis oma pärisnime edasi iga päeva kõrghetkel, valguse suurimal ulatusel,  sirutas ta ennast ning kummardus puudutama jalgu.

Remark: उत्तनुते { उत्तन् } uttan tegusõnast uttanute – venitada iseend ülespoole, venitada kõrgemale, kõrgustesse, kõrgemale, püüd tõusta, püüd ärgata (nagu päikesetõus).
Uttanasana on joogapooside hulgas noor, seda on mainitud Hindu tekstis Shri Tattva Nidhi (Tegelikkuse hiilgav aare), 19 sajandist, kuid pole mainitud klassikalistes joogatekstides. Shri Tattva Nidhi sisaldab instruktsioone ja illustratsioone 122 asendi jaoks. See manuskript seob kokku erinevad vormid erinevatest jumalatest, 9 planeedist (navagraha) ja kaheksa ilmakaarte kaitsjat (aṣṭadikpālas) ning koosneb 9-st osast iga osa nimi nidhi. Samas Shri Tattva Nidhi  laiendab asanate kirjutatud ajalugu, see on kogumik, mis seob tehnikaid erinevatest traditsioonidst, ka india traditsioonilise maadluse omi, vanadest india võimlemissaalidest on pärit osa Päikesetervitusest ja  Chaturanga Dandasana. Shri Tattva Nidhi seob need füüsilised meetodid jooga nimedega ning inkorporeerib jooga teadmistega kehast. Tekst kajastab tava, mis on dünaamiline ja loov, mitte fikseeritud ja staatiline. T.Krishnamatcharya tundis seda teksti, sellele on viidatud.

Lugu jutustas Kärt Matiisen

​Oma joogateekonnal olen õppinud paljudelt tarkadelt õpetajatelt ja kogenud imelisi vau
hetki ja arusaamisi. Üks eredamaid saadab mind siiani. Olime 2 nädalasel retriidil
Iisraeli kivikõrbes. Õpetaja Galit ütles meile viimasel päeval, et viib meid suure õpetaja
ja meistri juurde. Mõtlesin, et pole küll oma kõrberännakutel näinud kedagi, kes seal
elaks. Alustasime suure uudishimuga oma retke läbi kõrbe ja jõudsime lõpuks võimsa
saksauulini. Õpetaja palus meil kõigil leida endale puu all sobiv koht ja jääda sinna
mõtisklema - mediteerima. Minutid möödusid ja siis jõudis minuni arusaamine, et
seesama puu ongi suur vaikne õpetaja, kes õpetab meile elamise kunsti ilma ühegi
sõnata. Kogu puu olemus on täiuslik ringkäik, kus iga hetk kannab endas sügavat
tarkust.
Puu juured tungivad sügavale maasse, et ammutada sealt toitu ja energiat. Ka inimene
vajab tugevat vundamenti, sidet oma lätetega.
Oksad sirutuvad päikese poole, see sümboliseerib meie püüdlust valguse, teadmiste ja
vaimse kasvu poole.
Puu õpetab meile tingimusteta armastust. Ta pakub palaval suvepäeval jahedat varju
rändurile ning kodu ja toitu lindudele.
Sügisene lehtede langetamine on õppetund lahtilaskmisest. Puu ei hoia kinni vanast,
vaid valmistub talviseks rahuks, et koguda jõudu uueks kevadeks.
Puitu saame kasutada ehitusmaterjalina kaunite majade, mööbli, tarbeesemete
valmistamisel. Puutöö õpetab meile kannatlikkust, oskust näha puusüü ilu ja mustrite
kordumatust.
Isegi oma elukaare lõpus jääb puu andjaks, temast saab küttepuid, mis toovad
pimedasse õhtusse mõnusalt praksuva tule, valguse ja soojuse. Kamina-, lõkketule
vaatamine toob rahu meie südamesse ja meelde.
Puu õpetab meile, et elu on pidev andmine ja saamine, kasvamine ja hääbumine, igal
etapil on oma kordumatu väärtus. Puud on meie suured ja vaiksed õpetajad, kes
väärivad imetlust igal aastaajal.
Olen tänulik õpetaja Galitile selle õppetunni eest!

Negevi kõrbes käis ja koges Kai Rohumäe

,
Atharva veda  10.7.1-4
Laul sambast na̅ra jaoks, universumi  kinnitus ja ülalpidaja.
Kui sageli me mäletame küsida, mis meid hoiab siin maailmas ja mis seda maailma hoiab.
Laul sambast (skhamba snk), oma 44 salmiga, uurib seda küsimust põhjalikult. Laulu salmid sisaldavad küsimusi: kus asub, milles särab, kes paljudest, kui kaugele, kas on mõistetud, mis oli enne, kelles nad tunnevad ära jne.
 Nenede küsimuste üle mõtisklemine võimaldab igal lugejal korraks astuda igapäevasusest sammu kõrvale ja küsida: "Mis on minu sammas?"
Joogas me räägime lülisambast (merudaṇḍa sansk, columna vertebralis lad). Kui natukenegi suhestuda allegooriliste ja metafoorsete sümbolite ja väljenditega, oleks kogu laul enamalt jaolt sellest, aga ka ülesest, millele osutada on teisiti pea võimatu.

kasminnaṅge tapo asya̅dhi  tiṣṭati
kasminnaṅga ṛ̲tamasya̅dhya̅hitam l
kva vrataṁ
kva šraddha̅sya tiṣṭati
kasminnaṅge satyamasya pratiṣṭatitam  ll 1 ll

Milline vahesein ja alus kinnitab soojuse või tule
Milline vahesein ja alus selgesõnaliselt seda tuvastada laseb
Siin- seal, igalpool tõotus, reegel, teguviis
Siin –seal, igalpool usk seetõttu jääb ja viibib ja on saadaval.
Millistes piirides sedalaadi tõde on kestev või mitte​.

bha̅ṣa̅rtha = bha̅ṣ + artha = määratlus, kirjeldus, kõne,  mis juurde haagitud
kasminnaṅge – takistuste eitus serveeritud mulle liikmeks olema
tapaḥ - õpilane alustab praktikat A-st (brhmacarya a̅di tapascaraṇ)
asya – brahma, valdav kõikjal (sarvavya̅paka brahma)
vratam = niyama
ṛtam – koosneb 100st pisarast või nutust või nurgast (šatya ša̅sra)
satya – see on nagu karma (yatha̅rya karma)
a̅-hitam – olgu püsimine kindel, tervitatud, peetud, tuvastatud
šraddha – minu tõde tugev,loov, vägev, sihikindel inspireerib, on usaldus ja salaside  (satya maṁ dṛda visva̅sa)

​bha̅va̅rtha = bha̅va + artha = hing, tunne, intuitsioon, kontakt, süda, kiindumus, mis juurde haagitud.
Küsimued juhivad tulevikku ja seda hiljem.  Kõikjalolev (sarvavya̅paka), kõikvõimas (sarvašakimana), vormivaba, kusjuures vorm on tähtsusetu (nira̅ka̅ra).